SILAS

SILAS

Jõgi voolab vaikselt, lakkudes laisalt oma kaldaid ja hellitades pilliroos ujuvaid kalu; mahe tuul sosistab pajudele, kes imetlevad jõepeeglis oma uhkeid kuldrohelisi lehestiku-soenguid. Taevas, pilvede lähedal, liugleb majesteetlikult laiali sirutatud tiibadega kotkas. Lind valvab silmapiiri... seal, kus mäetipud justkui hammustaksid pilvi, ning taeva teine ​​serv varjub metsade taha.
Läheduses asub väike küla, kuid see pole nähtav, külake püsib vaikselt kaskede varjus, metsmaasikate ja sõnajalgade tihnikus. Ühel käänulisel kaldalõigul ulatub rohu vahele väike liivane riba – sinna on laotatud lille- ja linnumustriga vaip. Sellel istub alasti väike tüdruk ja vaatab taevasse jälgides suurt lindu ja selle sujuvat lendu ning unistab – päike suudleb ta heledat nahka ja soe tuul kõditab õlgu, mängides lapse juustega. Tüdruk ohkab ja sirutab end, küünarnukid taeva poole - tema väikesed, alles tärkavad tissinupsukesed piiluvad uudishimulikult maailma. Laps tõuseb püsti ja astub vette. Kalad põgenevad varju kõrkjate ja vesirooside vahele, tüdruk tõmbab sügavalt hinge ja sukeldub jõe keskel voolavasse vette. Tema sale keha – puusad veel kumerusteta, väike prink pepu ja jäätisekoonustena võbelevad tissikesed – kattuvad justkui soomustega, kui päikesekiired tema keha jõevoogudes tabavad. Jõepõhjast leiab laps katkise jõekarbi pooliku hõlma – vähid on selle kallal ilmselt maiustanud; tüdruk haarab karbipoole ja tõuseb pinnale, ujub osavalt ja kiiresti kaldale, istub vaibale ja uurib leidu hoolikalt. Selle siseküljel on pärl – umbes metsmaasika suurune, kaunis, läikiv ja täiesti ümmargune must pärl. Tüdruk kougib selle karbipoolmest välja ja veeretab siis peopesal – pärli musta pinna all kumab tuhm sisemine helk, justkui keerleks selle sees rohekat suitsu. Tüdruk pistab pärli suhu ja tõuseb püsti; ta mässib vaiba ümber keha nagu lihtsa ja avara parka ning jookseb koju – lohmaka rõiva serva alt välgatavad ta sirged sääred ja paljad tallad puudutavad vaevu pehmet rohtu; joostes näib ta lausa lendavat – nii sujuv on ta jooks. Vanaema istub maja ees pingil ja naeratab: „Hei, pisike!“ Laps lehvitab talle ja tuleb vanaema juurde, istub ta sülle ja kallistab siis memme, poetab pärli vanaema peopessa ja seletab: „Vaata, ma leidsin selle jõe põhjast!“ Vanaema kissitab silmi ja naeratab, silitades lapse selga: „See on tõesti suur aare, hoia seda hästi – ära kaota ära, võib-olla läheb sul seda veel vaja...“ Laps kallistab vanaema, suudleb ta põske ja lubab seda mitte kaotada – ning läheb tuppa oma aaret peitma. Ta leiab oma asjade hulgast väikese klaaspudeli, paneb pärli sinna sisse ja peidab selle padja alla.
Õhtul magama minnes kontrollib ta pärliga pudelit ja naeratab õnnelikult: „Minu aare...“ – ning uinub sügavasse, lapselikult magusasse unne. Ta näeb unes haldjaid, draakoneid ja imelisi linde, suuri liblikaid ja kiile, noori kaski ja lopsakaid sõnajalgu, punaseid päikesemaitsega metsmaasikaid ja vihmalõhnalisi karikakraid. Ja tema unenäos heliseb ööbiku laul ning täiskuu hõbedane kuma... Hommikul, pärast pudru söömist ja piima joomist, seab väike tüdruk end valmis, taaskord maailma avastama. Täna tahaks ta uurida, mida võiks leiduda aasa teisel poolel ja metsaserval, kus iidsete tammede all kasvavad sõnajalad ja kadakad. Ta pakib õlarihmadega matkakorvi veidi leiba ja sinki, nahast pudeli värske allikaveega, tihedalt kokkurullitud teki ning tuleraua ja - kivi. Nüüd on ta rännakuks valmis. Siis tuleb talle mõte – ta hiilib voodi juurde ja võtab padja alt pärlipudeli; vanaema õmblussahtlist leiab ta üsna pika, roosaka ja jämeda lõngajupi, millest punub kaelakee; ta kinnitab aarde selle külge ja riputab kaela – pärlipudel ripub otse ta pisikeste tissinupsude vahel. Tüdruk patsutab rinda ja vaatab end siis suures, maast laeni ulatuvas peeglis: „Nii, pehmed nahksed, madala tallaga kingad – need sobivad hästi, kui on vaja joosta, lohmakad, veidi kottis püksid – need on head, kui tuleb ronida üle kivide või pugeda läbi langenud puude alt. Laiade käistega särk ja liibuv vest on samuti head – neil on palju taskuid, kuhu saab panna leitud aardeid. Pearätt hoiab juuksed silmade eest ära, sa oled ilus tüdruk...“ . Laps naeratab oma peegelpildile ja hakkab siis vallatult itsitama. Vanaema, kes oli laua taga tukkunud, ärkab ja vaatab last üllatunud pilgul. Tüdruk aga patsutab end rinnale ja kilkab ülemeelikult: „Vaata, vanaema – mul on kolm tissi!“ – naerab ja jookseb uksest välja – mööda kaevust, üle aia ja rajale, mis viib üle niidu salu poole. Seljas olev korv loksub lapse kiirel jooksul, kuid see ei häiri teda. Niidu kohal lendlevad liblikad, nende mitmevärvilised tiivad on kirjatud mitmesuguste mustritega. „Ah-haa, siit leidis vanaema mustrid, mida sokkidesse, sallidesse ja linikutesse kududa...” – ta leiab vastuse oma küsimusele; vanaema oli vaid itsitanud, kui tüdruk temalt nende mustrite kohta uuris.
Siin lendavad ka kiilid – „Nende pikad tiivad on nagu kaasaskantavad vikerkaared ja kehad nagu kalliskivid...” – avastab tüdruk, naeratab ja lehvitab möödalendavale kiilile. Ta kõnnib metsaservani – siin on palju magusaid marju, metsmaasikaid. „Need on vanaema lemmikud; kui tagasi tulen, korjan neid siit ja viin vanaemale!” - otsustab tüdruk – ning astub siis metsa kaitsvasse varju; siin on mõnusalt jahedam kui päikese kuumas paituses. Sõnajalad õõtsuvad vaikselt, linnud laulavad puuladvus; õhus segunevad mulla ja värske vihma lõhn, lehtede hapukas hõng ja lillede magus aroom. Tüdruk võtab põuest pärliga pudeli, avab selle ja nuusutab: „Ahh, täpselt sama lõhn?” – ta peidab oma aarde taas särgi alla. Seejärel istub ta veidi väsinult kännule, mis kükitab sealsamas kadaka lähedal kõrges rohus. Tüdruk avab korvi ja asetab sealt võetud veepudeli enda ette rohu sisse... kuuleb sahinat ja jääb vaatama. Seal! Veidi eemal seisab suur ja kaunis hirvepull; selle kollakaspruun karv läigib läbi puulatvade langevates päikesekiirtes,
nii et tundub, nagu oleks looma ümber kuldne aura. Uhke sarvekroon pöördub, kui see suurepärane olend vaatab tüdrukut suurte tumedate silmadega. Hirv noogutab korra, haarab siis suutäie rohtu ja pöördub lahkuma, käigult oma suutäit mäludes. Tüdruk ahmib õhku – ta oli imetlusest hingamise unustanud. Seal liigub veel midagi – vaata, kadakate juures seisab emahirv; ta karv on veidi heledam, kuid silmad samasugused tumedad. Loom vaatab tüdrukut rahulikult, kui äkitselt hakkavad sõnajalad kahisema – nende varjust ilmub nähtavale pisike hirvevasikas; külgedel rida valgeid täppe, saba püsti. Loom haarab suutäie rohtu ja püüab seda närida, kuid kare toit käib talle veel üle jõu – loom kiirustab ema juurde tagasi ja...
Väike tüdruk itsitab vaikselt, kui märkab, et emahirv imetab kahte vasikat: „Hehh-hee, nad tahavad ikka veel tissi!” teatab laps.
Siis aga köidab ta tähelepanu kummaline vaatepilt – samblal, kivi kõrval, lebab pisike kahvatu keha. Tüdruk hiilib kikivarvul lähemale.
Seal on haldjas, selili, silmad kinni. „Ta vist magab...” mõtleb tüdruk. „...poiss-haldjas, hmmm...” Tüdrukus tärkab vallatu tuju. Ta murrab kasteheina kõrre ja kõdistab samblal lebava haldjaspoisi pisikest nokut. See tõuseb otsekohe püsti ja roheline poiss ärkab:
„Miks sa mind kiusad, inimene?” küsib haldjas kurvalt. „Ma olen niigi õnnetu...” ja hakkab nutma. Tüdruk tunneb haldja valu oma hinges; ta istub samblale, katab nutva poisi selja peopesaga, lohutab teda õrnalt sosistades ja küsib murelikult:
„Mis sinuga siis juhtus, miks sa nutad?”
Haldjaspoiss pühib pisarad oma määrdunud näolt ja nuuksub haledalt: „Lendasin kadakale liiga lähedale ja murdsin tiiva...”
Ta pöörab tüdrukule selja ja ütleb, vaadates üle õla inimlapse poole: „Sa ju näed ise, et see on peaaegu pooleks?”
Tüdrukul on haldjaspoisist nii väga kahju, et ta tahaks ise ka nutta – kuid siis tuleb talle pähe mõte... Tüdruk võtab oma pluusi alt välja pärliga aardepudeli ja harutab lahti selle roosast niidist punutud paela. Ta harutab punutise lahti – nüüd on tal taas piisava pikkusega niidijupp, millest piisab tiiva parandamiseks; tüdruk seob männiokka tiiva murdunud koha külge ja kinnitab selle osavalt niidiga. Seejärel patsutab ta sõrmeotsaga haldjapoisi paljast peput: „Proovi lennata, äkki sai see korda?“
Haldjas hüppab õhku, lendab ringi ja kilkab rõõmust: „Hei – jah! Olen jälle terve! Aitäh sulle, inimene!“ Haldjapoiss maandub tüdruku kõrval kännul ja märkab siis samblal pudelit, mille sees on must pärl. Ta silmad lähevad üllatusest suureks.
„See on... see on... oh!“ – ta hüppab õhku ja hakkab ringi tiirlema, lennates sihitult, naerdes ja käsi plaksutades – seejärel maandub ta uuesti ja vaatab tüdrukut tõsisel ilmel: „Kas sa tead, et see on draakoni viimane soomus? Kui sa selle talle viid,
päästad sa ta needusest – vabastad ta – ja ta saab õnnelikuks. Kas sa tahaksid draakonit aidata, inimene?“ Tüdruk langeb hämmastunult samblale istukile, suu ammuli ja silmad suured ning säravad, ninasõõrmed erutusest värisemas:
„Päris lohe? Päris elus lohe, kohe nüüd ja siinsamas?” Ta plaksutab rõõmust käsi, samblal põrgeldes.
„Jaa – ma tahan, ma tahan seda lohet päästa – kust ma teda otsima peaksin?” Haldjapoiss naeratab kavalalt: „Sa ei pea teda kuskilt otsima – ta on ju siinsamas, ta lihtsalt kardab oma peidupaigast välja tulla...”
Tüdruk vaatab uudishimulikult ringi, kuid ei näe kedagi, ning küsib siis haldjapoisilt: „Mida ta kardab? Kas mina olen siis nii hirmutav?”
Haldjapoiss naerab vastu: „Ei, ta ei karda sind – ta kardab, et sina kardad teda...” Nüüd tüdruk ohkab: „Ah, mis seal ikka, mina teda küll ei karda... Ma ei kavatsegi...” – lisab ta väriseval häälel: „Kus ta on, see lohe?” – Haldjapoiss itsitab:
„Siinsamas, sa lihtsalt hüüa...” Tüdruk hingab sügavalt sisse, pigistab silmad kinni ja hüüab valju, selge häälega:
„Lohe, kuule, lohe! Tule palun peidupaigast otsekohe välja!” ... Kõrges rohus kostavad sammud, põõsad kahisevad... rasked sammud peatuvad tüdruku ees; laps tunneb metsade ja mägede, pilvede ja tuule, päikese ja rohu lõhna ning kuuleb rahulikku, tugevat hingamist ja põksuvat südant, mis kõlab nagu trumm kaugustes. Ta hingab veel kord sügavalt sisse ja avab siis silmad. Tema ees seisab
mees. Kummaline mees: juuksed langevad korratult õlgadele, tükatine habemetüügas, lihased kui mäed... päike peegeldub tema pronksjalt nahalt, mis on tätoveeritud lohesoomuste sarnaselt. Tüdrukul lööb hinge kinni ja pea hakkab ringi käima, kui ta vaatab tema ees seisva tugeva mehe ürgse jõu kehastust. Mees naeratab lahkelt; tema kuldsed silmad säravad juuksesalkude varjus. Mees laskub tüdruku ees ühele põlvele, toetab käed risti ülestõstetud põlvele, kallutab pead ja kostab vastuseks nii, et tüdruku hinges väriseb: „Sa kutsusid mind, inimlaps? Ma olen nüüd siin...“ ... Tüdruk saab hinge tagasi ja kokutab siis väriseval häälel, süda rinnus kloppimas: „Kas... kas sa oled d-draakon? Ja nii... PALJAS!?“ Laps katab näo kätega, kuid piilub siiski sõrmede vahelt mehe suunas. Hiiglane naerab valjult ja ütleb lahkelt: „Jah, see olen mina, muide, minu nimi on Orion...“ Tüdruk laseb käed sülle, kallutab pead ja vaatab nüüd julgemalt; mehe hääl on vali ja madal – kuid selles on midagi... armsat... rahulikku... nagu kodust pärit soojust. Seejärel vastab tüdruk, tõustes püsti ja viisakalt noogutades:
„Mina olen Silas.“ Ta mõtleb veidi – „Aga... miks sa oled...“ – piilub mehe vabalt kõlkuva ihuliikme suunas – „... miks see asi sul paljalt väljas ripub? Kas emme sulle ei õpetanud, et külalisi vastu võttes peaks midagi seljas olema...“ Orion puhkeb südamlikult naerma, naerab nii kõvasti, et silmad lähevad märjaks – tema võimas hääl väriseb läbi tüdruku hinge – ja paneb ka Silase naerma – ning haldjaspoiss itsitab koos nendega. Lõpuks rahunenud, ütleb Orion: „Mul pole riideid, aga ma ei saa olla mina ise, mu turvisest on puudu üks soomuseosa, sellepärast...“ Haldjaspoiss teatab: „Silas tõi sulle su soomuse! Ta on hea inimlaps, vaata, vaata – ta isegi parandas mu tiiva ära!“ Ja mõlemad vaatavad nüüd ootusärevalt tüdrukut. Lapsele meenub pudelis olev pärl, avab pudeli, ulatab selle Orioni peopesa suunas ja kallutab pärli pudelist välja. Orion pigistab pärlit rusikas ja suudleb siis tüdruku otsmikku, surub seejärel rusika pikalt vastu rinda, justkui vabastunult ohates... siis hakkab ta kasvama... kasvama... ja muutub suureks
draakoniks. Võimsa olendi tiivad ähvardavad taeva katta; tema lõvilakaga kaetud peas on hõbedaselt sädelevad sarved ja uhke habeme vahelt välgatavad pärlitena teravad hambad; draakoni silmad on sama kuldsed kui alasti mehel oli – kuid
tema keha on sametpunane ja läikiv, kuldsete sädelevate täppidega, ning pikk saba on keerdunud ümber ta jalgade. Draakon kummardab tüdruku poole ja lausub siis häälega, mis müriseb nagu kauge äike:
„Aitäh sulle, Silas – ma maalin su Nime taevasse – tähtede sekka – et see jääks sinna igaveseks Sinust laulma!“
Seejärel sirutab ta tiivad ja tõuseb õhku, lendab kõrgele ning kaob lõpuks taevaavarustesse.
„Kuhu ta läks?“ küsib Silas – ja haldjaspoiss vastab sosinal: „Ta läks su tähti maalima...“ Kodus... Silas istub laua taga ja naudib õhtusööki; ta põsed õhetavad ja suul on naeratus. Laps hammustab leiba ja luristab suppi, kuid ta pilk on suunatud aknale – ta vaatleb süües taevast. Vanaema kaeb last kõrvalt, siis küsib uudishimulikult: „Kuidas su päev möödus, pisike?“
Silas naeratab, silmad säramas: „Tead, vanaema – ma nägin ehtsat draakonit, haldjaspoissi ja hirve...“ – unistava pilguga jääb tüdruk vait ja vaatab taas aknast välja: „Ta ütles, et maalib mu tähed taevasse, vanaema – just nii ta ütles, see draakon...“
Vanaema naerab vaikselt ja ütleb kelmikal toonil: „Siis pead ootama ööd, mil täiskuu taevas särab – alles siis saad oma tähti näha..."

Hilisõhtul, kui tähed taevas itsitama hakkavad ja laisk kuu oma teekonda üle taevalaotuse alustab, istub Silas maja ees pingil ja vaatab taevasse. Seal säravad tähed, mõned neist eredamalt. Tüdruk veab sõrmega nähtamatuid jooni kirkamate tähtede vahele, ühendades neid omavahel – ja miski tema hinges võpatab, rinnus kerkib magus klomp ning pisarad voolavad mööda lapse nägu alla; ta leiab enda nime nende kokku joonistatud, säravate ja vilkuvate tähtede hulgast: ... "S_I_L_A_S" ... Vanaema piilub uksest välja ja küsib naeratades:
"Kas sa Orioni käest musi ka said?"“